Äritipus sportimise nõiaring

Keha koosneb elavast materjalist. See reageerib stiimulile arenguga ja selle puudumisele taandarenguga. Ehk kui väärtuslik töötaja ei hoolitse oma keha võimekuse eest, ei jää nn jamad olemata, need oleksid teistsugused, kestvamad ja elukvaliteeti rohkem kahjustavad. Arenenud riikides on töös kehalist koormust järjest vähendatud ning praegu saab minimaalselt vajaliku jõupingutuse mõni protsent tööealisest elanikkonnast. Ülekaal, tugi-liikumisaparaadi vaevused, südame-veresoonkonna probleemid ja suhkruhaigus peaks hirmutama rohkem kui kriimus otsaesine või valulik põlvetrauma.

Sportima peaks n-ö mõistlikult. Probleemiks on eeldus, et mõistliku tegutsemisega edukaks saanud töötajalt võiks oodata nutikat käitumist ka spordis. Mis ei ole sugugi välistatud. Paraku pole ka kaugeltki garanteeritud. Sest keha on kordades keerulisem kui ükski äri ja keha nimel tehtud investeeringutest kõige kallimaks on aeg (mitte varustus). Kuna aega on väärtuslikul töötajal vähe, satub treenimine tööpäeva otsa ja/või seda tehakse n-ö tugevalt, et oleks midagi tehtud. See pole veel nõiaring, kuna taoline protsess lõppeb reeglina traumaatilise pettumusega.

Sõltuvus

Liikumisharrastus rahuldab korraga mitut vajadust: tervisehäirete ärahoidmine, stressi haldamine, töövõime säilitamine või parandamine ning hedonism ehk puhas meelehea, liikumisega kaasnev mõnu. Viimane on sõltuvuse põhjustaja ja sellisena vajalik, et ebamugavaid, kuid üldiselt kasulikke tegevusi korrata.

Liikumisharrastust on võrreldud tugevatoimelise narkootikumiga ning kerge treening võib areneda tõsiseks triatloni või maratoni harrastuseks/sõltuvuseks. Tippu jõudnud juhi puhul kombineerub sportlik väljakutse kõrgete ootustega ja nõudlikkusega enda suhtes. Nii võibki jääda märkamatuks, kuidas spordist saab uus põhitegevus. Kas tegemist on enam karjääri tipus oleva juhiga? Nõiaring!

Autor: Kristjan Port